Aga sellest ei tulnud midagi välja, Sellest ei saanudki midagi välja tulla. Ja...

Aga sellest ei tulnud midagi välja, Sellest ei saanudki midagi välja tulla. Ja täna kohe üldse mitte, sest ta oli ju maskeeritud maailma parima parfüümiga, ja ta ei kandnud selle maski all nägu, vaid üksnes oma totaalset lõhnatust. Tal hakkas äkki halb, sest ta tundis, et udu kerkib jälle.
Nagu tollal koopas, magades unenäos oma südame fantaasias, kerkis korraga udu, tema enese lõhna kohutav udu, mida ta ise ei saanud haista, kuna see oli lõhnatu. Ja nagu tollal, haaras teda tohutu hirm ja õud ja ta uskus end lämbuvat. Aga erinevalt tollasest ei olnud see unenägu ega magamine, vaid täielik reaalsus. Ja erinevalt tollasest, ei lamanud ta üksinda koopas, vaid seisis väljakul kümne tuhande inimese ees. Ja erinevalt tollasest ei aidanud siin karjatus, mis teda ärataks ja vabastaks, ega ka põgenemine tagasi heasse sooja päästvasse maailma. Sest see, siin ja praegu, oli maailm, ja see, siin ja praegu, oli tema tõelisuseks saanud unelm. Ja ta ise oli seda tahtnud.